Ja nii see algaski.
Esimene nädal möödus jube kiiresti, me seadsime empsiga end ilusti sisse , ja ausalt, ma tunnen siin end juba koduselt, nagu oleks kogu elu siin elanud, kuid paraku see nii pole. Meie magamis paigaks on nYYd ilus pisike vOOrastemaja, sellel on pisikene köök, kaks magamistuba, ja tuba kus saab telekat vaadata ja kamina ees istuda kYlmadel Ohtutel. Seest oli kOik hästi vanaaegselt stiilne ja meeletult ilus, selline mida näiteks hallis ja kYlmas pesitseval Eestis just iga päev ei näe. Aga see selleks.
Poistega saan ka juba päris hästi läbi, Jan ja Evert on minule Ymbruskonda tutvustanud, ja alati on midagi uut ja huvitavat teada saada siinse elu kohta. Kuigi nädal on juba möödas oleme siia suurepäraselt sisse elanud, kOik aitavad meid nii palju kui suudavad, ja seda on isegi rohkem kui me lootsime.
" Liilya . "
Viskan pliiatsi käest ja sulgen päeviku, ja panen selle sahtlisse,.
" Ja , kohe tulen . " Kas hommiku eine jaoks ei ole veidikene vara, ja ajan ennast voodipealt pYsti, et uurida mis empsil mureks on,

Aeg möödus linnutiivul, ja lõpuks sõitsimegi Sebastiani maja eesaeda sisse, uskuge või mitte, see tundus täpselt olevat nagu filmis, ilus ja suur härber. Ma tundsin et ma olen sattunud mingisse Hollywoodi filmi.
Meid ootasid maja ees juba Sebastiani naine, pojad Evert ja Jan ning tütar Haili. Nad kõik nägid väga kenad välja.
Sebastiani naine nägi välja nagu McLeod'i tütardes Alex, väga ilus ja veetlev, pojad olid kindlasti isasse, ja tütar oli emalt pärinud tema ilusad lokkis kiharad.
Mul hakkas siin silmapilkselt meeldima, ja nagu ma näen, siis mu emale ka.
Poiste naeratus oli kõrvuni, ja ma lausa mõtlesin, ega see nende põskedele valu ei tee.
See läks paremini kui ma oleksin osanud arvata.
Sebastian tutvustas meid näostnäkku perele üle,
" Teele, Liilya, Siin on minu perekond, Mu naine Lindsy, kõige noorem poeg Jan, vanim poeg Evert, ja tütar Haili " Viidates käega , lausus nende nimed.
Lindsy astus koheselt ette ja tuli meid embama,
" Rõõm teiega kohtuda, me ootasime teie tulekut pikka aega, " Ja tema hääle kõla veendis et ta mõtles seda täiesti 100% tõsiselt,
" Ja meie ootasime teiega kohtumist, hea on lõpuks kohal olla, ja suured tänud teile tõesti, ma ei tea mis me muidu oleks teinud, me poleks kindlasti oma jalgu kuidagi alla saanud, tõesti, suured tänud veel kord, mul on väga paha meel , et me teile siin jalus oleme " ütles emps, kuidagi vabandavalt, nagu oleks tal häbi, et teised meie muresse puutuvad.
" Oh, mis sa nüüd Teele, me teeme seda suurima hea meelega , " Lindsy silmad kiirgasid hellusest, kui ta mu empsile üritas selgeks teha, et ta muretseb ilma asjata.
Haili ja poisid tervitasid ka meid ära ja siis Lindsy sõnas lõpuks,
" lähme nüüd tuppa, kell on palju ja jahedaks hakkab minema, toit ka peaks valmis saama , peale söömist me näitame kus te magada saate, "





And I’m just standin’ there, I can’t say a word
‘Cause everythin’s just gone
I’ve got nothin’
Absolutely nothin’

Lennujaamas oli meile vastu tulnud Sebastian, Ta oli tädi Kairiti vana tuttav, kelle kaudu me saime temaga tutavaks. Sebastian annab meile ajutist peavarju , nii kauaks kuni me omad jalad siinses riigis alla saame. Emps oli temaga interneti teel mõnda aega meilinud, et temaga ja ta perega natukene tutvuda, et mitte päris musta auku astuda.

Lennujaama sisenedes, nägime metallidiktektorite taga juba teda ootamas, vähemalt saadud kirjelduse järgi pidi see tema olema. Mees oli ligi 50 aastane, pikk ja tõmmu, ja vanusesuhtes isegi väga nägus. Mõeldes et mõned temavanused ei suuda selles eas isegi oma jalga enam liigutada.

Sebastian tuli lähemale ja kätles esimesena empsi : ” Teele, rõõm Sinuga lõpuks kohtuda, kas lennureis oli talutav ? ”

Ema vastas talle muheledes noogutusega, tema näost võis välja lugeda, et ta oli oma ebakindlusest vaikselt ülesaanud.

Siis pöördus mees minu poole ja kätles mindki, ja lausus ” Nii nagu ema, niisammuti ka tütar, mõlemad vihmasepäeva säravamad kristallid ” ja naeratas meile .

” Oh ära liialda komplimentidega ” Ema mahe hääl segas teda vahele, kuid ega temagi ei ole nii nende komplimentidega harjunud.

” Ilu pole mõtet salata, siinsed mehed ei varja naise eest, kui nende arust teine kaunis näib.. ”

”.. Aga lähme nüüd, Lindsy pani meile toidu ahju, ja valmistas kodu teie tulekuks valmis, ja kõik on jube äreval,.. isegi poisid, tahavad jubedalt Liilyaga tutvuda,” Ja siis ta tegi mulle silma.

Sebastian oli õnnelikus abielus juba 30 aastat, ja tal olid kaks poega, üks neist 15 teine 18 ning tütar 27 aastane .

Autoga sõit kestis 2 ja pool tundi, aga aeg läks meeletu kiirusega, sest looduse jälgimisega lendas aeg linnutiivul, tegime vahepeal isegi kaks peatust, et veidikene jalgu sirutada, ja kohvi juua, aega ära kasutades, tegin isegi paar fotot jäädvustamiseks. Et hiljem mahajäänud sõpradele näidata neid netiteel, ja kinnitada, kuidas mul läheb siin.

Igas rakus peidus
on vikerkaare süda
pärast pärlendavat ööd
vaid meenud, rännu raskus

"Kumb teeb rohkem haiget, kas halvasti varjatud valus tõde, või valetatud ilus vale, mis iga reeglikohaselt tuleb niikuinii lõpuks välja.

Või samas, kumb suudab sind rohkem outi lüüa, et mida Sinu jaoks nii palju tähendav isik Sinust TEGELIKULT arvab, või lõputu vaikimine, millel pole otsa ja äärt.
Kuid kõige juram on see, et kumbki neist ei ole õigustatud.

Ja ikkagi teeb see Sulle kõige rohkem haiget kui teda igal öösel unes näed, ja ajakohaselt peaks küll harjunud olema, aga ikka ja jälle nuttes ärgates üles, kui alateadvus kinnitab et ta ei saa kunagi uuesti Sinu kõrval enam viibida, kuid just see on see mis kui noatera su nahale inetuid arme kraabib, kuigi naha värvus on kaunis ning pehme ja hämmastavalt sile."

Tuhnisin kotist välja oma mp3, et järgnev meeletult veniv aeg selle seltsis mööda saata, ma keeldusin mõtlemast asjadest mille lõpppeatus on igatahes paanika, ja seda pole vaja. Ema oli ka nüüdseks ajakirja kätte võtnud, seda ma ei teadnud kas ta tegelt ka loeb seda, või ta üritab seda lugeda, ja samamoodi eirata mitte vajalikke mooduseid, kuidas me hakkama peaksime saama. Samad murekortsud ta näolt ei tahtnud kuhugile kaduda. Huvitav millal sellel lõpp kord tuleb ?
Mind haaras hetkeks meeletu ängistus, kui üritasin tulevikule mõelda, aga ma pühkisin need mõtted sama kiirelt peast, kui need tekkida jõudsid, kuid alateadvus oli need nii või teisiti pinnapeale kergitanud, ja see ei tähendanud midagi head.
Lõpuks nais stjuardessi hääl teatas, et ma hakkame maanduma, ja palus kõigil kinnitada turvavööd.
Ema puudutas õrnalt mu kätt, ma klõpsasin mp3 kinni ja panin selle kõrval istmele.
" Liilya tead mis ? " Ema vaatas algul lähenevat maad justkui otsides õigeid sõnu selle ilust ja siis pööras oma kauni näo minu poole.
" Ma usun, et muretsemiseks pole põhjust.. " jätkas ta juba kindlamalt, " .. vaata vahepeal ongi parem, uuesti alustada, ja hakata oma elu valgelt paberilt uuesti kirja seadma, paljudel seda võimalust ei tule, kui nad suudavad ühe hetkega oma elu peapeale pöörata, ja mina arvan et me lausa PEAME seda võimalust kasutama, ja kui sellele mõeldes.. mõtle ometi nendele kõikidele võimalustele, mina saan uue töö, ja sa lähed uude kooli, uued inimesed, uued kombed, kõik uus, uus , uus. Kas pole tegelt imelile ? "
" Emps, ma saan aru mida sa mõtled. Kuigi ma pidin hetkega nii paljust loobuma, ei tahaks ma seda valikut muuta, Me ei saagi elada ühes asjas kinni, ja on hea midagi uut kogeda. Ja ma usun mu uued read valgel paberil on värvirikkad, ja ma ei pea neid kunagi kahetsema. " Mu hääl pole vist elusees nii kindlalt kõlanud, ja ma suudsin unustada kõik, mis võiks asja hulluks teha.
Sekundid möödusid, ja kui ma olin kindel et emal pole enam midagi lisada, ja laususin oma ebalevad sõnad.
" Ma armastan Sind emps . "
"Mina sind ka kullake.. "
Ja paitas õrnalt mu kukalt.

Lennuk maandus, ja me läksime vastu tulevikule, mida me nüüdseks juba ootasime.

Ja siin me nüüd istume, jälgin vapustavat plivede mängu aknast, ja imetlen kaunist maastiku. Lennuk peaks poole tunnipärast jõudma kohale. Ja siis me jõuamegi Kesk-Ameerikasse, unistuste riiki, kuhu me oleme nüüd emaga suundumas elama. Mu õnne joovastus oli nii suur, et ei suutnud pisimurede peale mõeldagi, kuidas ma siin hakkama saan, kuid pisike kartus näris mu mõtteid siiski.
" Liilya , Liilya " Kindlasti ema ütles mu nime juba sajandat korda, kuid nüüdseks viimast, see oli nii tüüpiline kui ma jään mõtetes uitama.
" Ja ? " Vaatasin oma ema rohelistesse lapse silmadesse, ja ohkasin südamest kui ilus ja veetlev ta on oma 40 aastase juures.
" Kas sa oled täiesti kindel, et ei soovi midagi ? Teed? Kohvi? Limonaadi? " Kogu reisi ajal oli ta mind sellega tüüdanud nii mitmeid kordi, et ma ei osanud isegi talle enam orginaalselt vastata, ma saan aru, sest temagi jaoks on see meeletu samm, kolida kuhugi nii kaugele, ja meie mõlema jaoks võõrasse paika.
" Ema ole omet rahulik, ei ma ei soovi midagi. Ja ära karda, me saame seal hakkama "
" Ma tean kullake, aga minulgi on suur elevus sees ja kartusest pole mõtet rääkidagi " Ta võttis kätega oma peast kinni ja ohkas sügavalt. Ma ei osanud midagi muud teha kui enda haledalt välja kukkuvaid lohutus sõnu talle öelda, ja käest kinni võtta, aga me mõlemad teadsime, et see suur samm on meile vajalik, ja tagasi teed enam ei ole.
Ülejäänud lend kulus lennuki aknast välja vaatamisele, ja selle kauni ja vähe ohtlikuloomuga maastiku imetlemine. Üritasin endasse koguda kõik emotsioonid ja see enda mällu salvestada.

Verised jalajäljed lume peal edasi liikumas, meeletu uudishimu sunnib mind neid jällitama, kuhu ometi mind need viivad, sel hetkel ma veel ei teadnud seda.
See on uskumatu, sellist asja pole kunagi juhtunud, ja inimesed kõnnivad peale seda minust ringiga mööda. Nad kardavad mind. Ma olen jälestusväärne.
Kujutate ette, ma kardan ise-ennaski.
Ja ma ei saa enam sellest lahti. Kuna need sammud, haarasid meeletu gravitatsiooni jõuga mind endile järele tulema.

Praegu mõeldes tunnen, et inimesed peaksid olema õnnelikud, sest nad saavad iga hetk ära surra, kui nad enam ei taha elada, nad saavad oma hinge saata sinna kuhu see kuulub, ja ajajooksul tagasi tulla maailmasse, et oma hinge 'puhtaks pesta'
aga mina ?
ma olen igaveseks siia maailmasse ära eksinud, ja ma ei oska siit enam minema minna.

elämä on paskaa